...ja sõna oli Clint    ​

 

Kõigi üpriski suureks üllatuseks

tormas haiku üle põldude

nagu meeltesegane,

terav mõõk käes,

ja hakkas vasakult ja paremalt

raiuma värsimõõtu.

 

Müriaad vabavärssi

leidis otsa,

epistlid löödi lömaks vastu seina,

tsesuurid nirisemas hingetorust.

 

Armukuplee nuttis põsed märjaks,

üksi oma räpasel koikul,

öistest teenustest määrdunul,

ta haises valedest

ja suri siiski kergesti.

 

Kõige võimsamad värsseeposed

ja isegi kõhedalt musklis moeröögatused  

lamasid selili, soolikad väljas,

kobrutasid, said ikka ja jälle mõõgaga,

sest elu ei kingitud neilegi.

 

Paralleelid, vastandused,

kordused, 

sõnamulinad ja värsijalad,

liialdused

ja litootesed

ägasid rütmis

ja möirgasid hinge heites,

kui hullunud jaapani värsimõõt

ratsutas üle väljade

ristisjalu,

üks sõna üle teise,

peaaegu ülbes

Rahus.

 

Lõpuks langes haiku põlvili,

tõi kuuldavale sõjahüüu,

tõstis mõõga kõrgele pea kohale

ja torkas siis tera omale makku.

Tõlkinud Maarja Kangro